Euroopa Liidu energiapoliitika

Euroopa Liidu energiapoliitika, mõnikord viidatud terviklikult kui Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika, on poliitikaraamistik Euroopa Liidu energeetikavaldkonnas^[1], mille õiguslikuks aluseks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 194^[2].

Euroopa Liidu energiapoliitika peamisteks eesmärkideks on Euroopa energiaallikate mitmekesistamine, energia vaba liikumise tagamine Liidu siseturu raames, energiaimpordist sõltuvuse vähendamine, vähese CO₂ heitega majanduse suunas liikumine ning energiasüsteemi ümberkujundamise hoogustamine ja seeläbi konkurentsivõime parandamine^[1]. Need eesmärgid toetuvad Euroopa Komisjoni poolt 2015. aastal avaldatud energialiidu strateegia viiele sambale^[3], milleks on

• energiajulgeolek,
• täielikult integreeritud energia siseturg,
• energiatõhusus,
• majanduse CO₂ heite vähendamine,
• teadusuuringud ja innovatsioon.

Euroopa Liidu ühtlustatud ja kooskõlastatud tegutsemine toetab jätkusuutliku energiasektori loomist, millest saavad kasu tarbijad, majandus ja meie planeet. Kontinentaalsel ja rahvusvahelisel tasandil tehtav koostöö organisatsioonide, piirkondade ja riikidega on oluline, et tagada energiaprobleemidele lahenduste leidmine ning usaldusväärse ja konkurentsivõimelise energiaturu rajamine^[4].

Kuigi on tehtud samme liikumaks liiduülese ühise energiapoliitika suunas, ei ole käesolevalt tegemist täielikult jagatud pädevuse alusel toimiva poliitikavaldkonnaga, vaid see tugineb suurel määral liikmesriikide vahelisele solidaarsusele^[1]. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 194 lõige 2 tagab igale liikmesriigile õiguse määrata kindlaks nii tingimused oma energiavarude kasutamise ja energiavarustuse üldstruktuuri osas kui ka valikud erinevate energiaallikate vahel^[2].

Kui rääkida lahendustest Euroopa Liidu energiapoliitikas, tõuseb järjest selgemalt esile tarnijate ja tarneallikate mitmekesistamine. Varustuskindluse osas pälvib tähelepanu nii vedeldatud maagaasi (LNG – Liquified Natural Gas) laialdasem kasutamine kui ka Lõunakoridori kontseptsioon, mis peaks tagama sõltumatuse suurtarnijatest maagaasi Kaspia regioonist Euroopa Liitu tarnimisel^[5]. Ka vesinik ja sellega seotud tehnoloogiad on käesolevalt keskseks märksõnaks, kui räägitakse Euroopa energiaprobleemide lahendustest. Euroopa Liit, liikudes järk-järgult eemale fossiilkütuste tarbimisest ja nendest sõltumisest, asetab vesiniku võtmerolli olukorrast edukalt väljumiseks ning 2050. aastaks süsinikneutraalsuse saavutamiseks^[6].

Euroopa Komisjoni energeetikavolinik aastatel 2019–2024 on Kadri Simson, kes kuulub Euroopa rohelise kokkuleppe volinikerühma^[7].